Postitatud

Mesindusaasta 2020

On aasta 2020 viimane päev ja tundub sobilik aastale joon alla tõmmata ning mõned kokkuvõtted teha.
Proovin kirja panna 2020 mesindushooaja, kuidas seatud eesmärgid täitusid ja natuke rääkida tulevast aastast/hooajast.

2020 oli mesinduse mõttes minu jaoks jällegi teistmoodi. Olles 2018 ja 2019 mesindushooajad veetnud Taanis, oli 2020 üle paari aasta esimene mesindushooaeg, mille veetsin täies mahus Eestis. Lisaks esimene hooaeg sellises mahus oma mesilas mesindada, aga sellest kõigest kirjutan natuke täpsemalt. Esmalt peaksin andma ülevaate taustast ja kuidas asjad arenesid selliseks nagu nad olid arenenud 2020 hooajaks.

Olles 2018 aastal Taanis sai hakatud mõtlema endale korraliku mesila rajamisest Eestis. Selleks hakkasin siis plaane tegema, finantse arvutama ja kõike muud sellist. Sai paika plaan, et 2019 aasta kevadel toon Taanist(samast kohast kus töötasin) endale Eestisse iduperesi mesila laiendamiseks. Perede hind oli mõistlik ja mesilased mulle sobivad. Jõudes 2018 september Taanist tagasin hakkasin Eestis 2019 hooajaks ette valmistuma. Talvega tegin valmis tarud(korpused,põhjad, ostsin katused jms) ja valmistasin ette kärjed. Raha mis oli ja natuke enam läks eesootava mesindushooaja katmiseks. 2019 aprilli alguses läksin tagasi Taani ja aprilli viimastel päevadel alustasime sõitu iduperedega Eesti. Kui ma praegu õigesti mäletan, siis enda mesilasse sai sealt 52 pere, lisaks umbes 35(?) pere eestist ja lisaks veel need pered mis olid varasemast endal olemas(järsku 14). Kuid sellest kõigest prooviks mõni teine kord täpsemalt kirjutada.
Kuna ma ise pidin tagasi Taani minema, siis nende peredega jäi mesindama mu ema, Lea. Aasta lõpuks läks tema käe all talvituma mõni pere üle 200 ja olemegi jõudnud aastasse 2020!

2020
Kui eelneva aasta lõpus läks talvituma mõni üle 200 pere, siis peale talvekadusi( umbes 12%) ja kevadist perede müümist jäi mesilale alles 156 pere. Kahjuks osa 2019 hooaja lõpus tehtud iduperesi olid tehtud liiga väikesed ja ei arenenud sügiseks piisavalt suureks. Seetõttu võtsid nad ka sööta väga kehvasti vastu(osa suri nälga, teistele pidev sööda lisamine) ja need kes tulid kevadesse elusana välja olid ülemäära väikesed. Siis tegelikkuses nägi kevadet umbes 120-125 normaalsuuruses mesilaspere. Kahjuks ei aidanud nõrkasi peresi kevadel piisavalt järgi ja nad jäid veel pikemaks ajaks kiratsema. Kevad oli jahe ja see muutis olukorra veelgi keerulisemaks.

Kuid mai kuus olid ka mõned soojemad päevad ja mingil hetkel hakkas ikkagi ka nektarit tarudesse tulema. Laiemalt üldistades olid minu jaoks kevadise(mee võtt peale talirapsi õitsemist) ja suvise mee saagid suhteliselt sarnased. Juunist hakkasime iduperesi tegema ja jooksvalt vähe haaval emasi vahetama nendes peredes kus vaja. Korje jagunes väga huvitavalt. Natuke tõele haiget tehes tahaks öelda, et korjet oli 2020 hooajal mai viimasel nädalal ja paar juuni alguse päeva, siis juuni lõpus nädala ja siis juuli lõpus nädala. Ülejäänud aja kaalud pigem ei tõusnud. Lisaks oli iduperede tegemine keerulisem kui tavaliselt, sest ilmast tingituna oli minu arvates tarudes vähem hauet kui antud ajahetkele tavaliselt omane.
Aasta oli mesilastele ja mesinikele pigem keeruline ja saagikus kannatas arvestatavalt. Kui vaadata mee hulgihinna kiiret kasvu, siis julgen arvata, et mitte ainult minul. 🙂
Kuna teiste saadud saak ikka huvitab kõiki, siis panen ka enda oma kirja. Kokku sain mett natuke alla nelja tonni. Saak jäi kindlasti alla prognooside, kuid nüüd targemana tagasi mõeldes usun, et tulime aastast enam-vähem okeilt välja. Rahuldav oleks siiski palju öeldud.
Müüsime ka suvel iduperesi ja talvituma läks umbes 230 pere. Rõõmustav on, et see aasta pered kasvasid sügiseks piisavalt suureks, võtsid sööda normaalselt vastu ja usun, et see talv sööda ja nälgimise pärast üleliia muretsema ei pea. Mis aga teeb murelikuks, on perede kõrge lestasus sügisel. lestaravi jäi hiliseks ja septembris õnnestus ikkagi ka närbunud tiibadega mesilasi näha. See kindlasti suurendab talvekadusi, kuid sellele saab reaalse pildi alles järgmisel kevadel anda.
Novembri lõpus sai tehtud peredele veel oblika auru ja see võiks luua peredele, kes kevadesse jõuavad, head eeldused arenguks.

Praeguseks on suuremas osas paigas ka 2021 mesindushooaja plaan. Midagi liiga täpselt kirja ei hakka panema, kuid midagi ikka.
Plaanid nagu ikka on tehtud arvestades rahalisi võimalusi ja muid vajaminevaid eeldusi.
Plaan on perede arvu järjepidevalt edasi suurendada. Seejuures saada vähemalt rahuldav meesaak(võttes arvesse aastate eripärasi) ja et talvituma saaksid terved ja tugevad pered.
On plaanis mõned muudatused senises tarudisainis teha(sellest millalgi tulevikus) ja ka mesilaste hooldusele lähenemises.
Nagu iga mesindusaasta, oli ka 2020 vägagi õpetlik ja ma loodan, et me suudame sellest kõigest õiged järeldused teha, et järgnevatel aastatel olla oma mesilastele paremad karjased.


Soovin mesilastele ja mesinikele edukat uut aastat ja et me kõik oleksime homme targemad kui täna, julgeksime riskida ning erineda, teha elus seda mida me armastame ja selle kõige käigus kasvada!

Postitatud

Vahepealsed tegemised

Eelmisest postitusest on kohe-kohe 2 kuud möödas. Praeguseks olen juba mitu korda alustanud uue postituse kirjutamist, kuid mingil põhjusel on seda keeruline teha. Selline kirjutamine tundub kuidagi liiga raske ja siis lõpuks leian ikka mingisuguse vabanduse, miks postitust mitte lõpuni kirjutada. Täna olgu igatahes see päev, kui asi saab kirjutatud. Tuleb tekitada harjumus 🙂

Praeguseks on mesilas mesindamine selleks hooajaks lõpetatud. Novembris sai tehtud viimane lestaravi – oblikhappe aurutamine. Pered tunduvad talvituma minnes natuke väikesed, aga see tunne on üldiselt igal sügisel. Aga seda juba näitab kevad, kas ka tegelikult nii on. Vahest õnnestub mesinikul ennast ise väga edukalt ära petta.
Kahjuks sügise lõpuga ilmnes, et osad pered olid lestast ka teatud määral kahjustatud saanud. See kivi läheb nüüd minu kapsaaeda ja tuleb järgmistel aastatel rohkem tähelepanu sellele pöörata. Aga jällegi, kevadel saab asjast alles õige pildi.

Vahepeal oleme jõudnud mee müügiga sinna maale, et esimesed meepurgid on jõudnud kohaliku COOPi riiulitele ja selle üle on mul väga hea meel. Mulle isiklikult väga meeldiks, kui meie kohalikud poed pakuksid palju laiemas koguses kohaliku piirkonna kaupa, ei pea siin silmas ainult mett ja mesindussaadusi. Ja hetkel tundub mulle, et probleem on pigem ettevõtjate poolne, kui poe poolne. Sest minu protsess mee müüki saamiseks oli tore ja ühistu oli abivalmis.
Mee müük üldjoontes on see aasta väga hästi läinud. Võrreldes eelmise aastaga oleme suutnud müüki arvestatavalt kasvatada. Eelduste kohaselt on see tingitud sellest, et oleme inimestele paremini tuttavaks saanud.

Eesti mee hind suuremas plaanis on tõusmas. Kauplustes hinnad veel püsivad, kuid ilmselt varsti kasvavad needki. Hulgihind on aasta taguse ajaga tõusnud 30% või enam. Tulevikku prognoosida ei julge 🙂

Lisaks on meil nüüdseks suur au olla Mulgi Märgi omanikud ja seda uhkusega kanda. Kohalik kogukond ja kultuur on väärtus omaette! Loodame olla ka ise selles aktiivne osaline ja kogukonnas hinnatud liige 🙂
See kõik sai kajastust nii kohalikus lehes kui ka Sakalas: https://sakala.postimees.ee/7121800/19-mulgi-margi-palvis-kalda-mesila

Alustatud on uueks hooajaks valmistumist. Oleme hakanud valmistama kärjeraame – nii endale kui ka tellijatele müügiks. Plaanid on suuremas osas järgmiseks aastaks paberil paigas ja nüüd valmistame nende järgi ette vajamineva inventaari järgmiseks hooajaks.

Osalesin ka oktoobri lõpus toimunud EKMÜ üldkoosolekul, kus valiti uus juhatus, võeti mõned teemad kokku ja püstitati uued. Soovin uuele juhatusele jõudu ja jaksu järjepidevaks ning sihipäraseks tööks 🙂

Taru peale oblikhappe aurutamist
Postitatud

MIHKEL

Tervist!

Mina olen Mihkel Kalda. Olles kirglik mesinik olen lõpuks jõudnud otsusele hakata oma teatud mõtteid ja arusaamu kirja panema. Loodan, et mu kirjutised saavad olema huvitavad lugeda ja aitavad meil kõigil saada paremateks mesinikeks ning seeläbi ka paremateks inimesteks 🙂


Nagu öeldud, siis nimeks on mul Mihkel. 29 aastat vana ja elu- ning tegevuskohaks Mulgi vald Viljandimaal. Esimese mesilaspere sain endale aastal 2004. Kui algselt pidasid mesilased ennast suuremas osas ise, siis nüüdseks julgen juba teatud mõttes ennast mesinikuks pidama hakata.
2017 aastal alustasin õpinguid Olustvere TMK´s mesiniku erialal. Eriala ma küll ära ei ole siiani lõpetanud, kuid 2018 ja 2019 aastate mesindushooajad olin ma Taanis mesinikuna tööl. Hooaeg kestis aprillist septembri teise pooleni. Taani kogemusest ja muljetest kindlasti lähemalt mõnes järgnevas postituses.
2018 aasta lõpus sai hakatatud ettevalmistusi tegema enda mesila arendamiseks Eestis. Võimalused olid küll piiratud, kuid tahtmine oli suur. 2020 oli minu jaoks esimene aasta täielikult Eestis suuremas mahus mesindada. Praeguseks (2020, oktoober) läheb talvituma mõned pered alla 250. Kui võtta arvesse, et 2019 aasta kevadesse tuli 14 mesilaspered, siis võib olukorraga üldplaanis rahule jääda. Kuid kindlasti ka kõigest sellest tulevikus täpsemalt.

Loodan, et mu lühike sissejuhatus tekitas teis huvi 🙂